VIIS PÄEVA KOTAKOMSIOS

Nii nimetas maali- ja fotonäituse 26. juulist 4. augustini 2003 Lapimaal viibinud grupp. Kotakomsio on kämping Põhja-Soomes Supru külas Jorvapuoli järve kaldal, ca 1400 km Helsingist. Sõidule kulus neli päeva, kohapeal olime viis päeva.

Palju on räägitud Lapimaa müstilisusest. Viibides seal, hakkab inimtegevusest puutumata loodus vaikselt sinuga rääkima...

Kõnnumaa ürgne loodus lummab ja lausa kutsub maalima ning fotografeerima. Aita, Enel-Eha, Heljo, Karmen ja Riina töötasid innustunult Aime juhendamisel kõik need päevad. Ka Aimel endal valmis hulk töid.

Keemiatudeng Oliver armastas kõndida paljajalu tundras ning jäädvustada filmilindile kohalikku floorat ja faunat. Tema oli ka üks kahest õnnelikust, kes tõi trofeena kaasa metsast leitud põhjapõdra sarved.

Veekoguderohkus ning kalade liigirikkus on kogenud kalamehelegi meeldivaks üllatuseks. Bussijuht Hanno ning reisikaaslane Andres kehastusid iga päev kalameesteks, nendega ühines ajuti kämpingu peremees Petri. Vaev tasus end igati ära. Saime maitsta erinevaid roogasid ahvenast, harjusest, haugist, taimanist.

Saamide koguarv Soomes, Norras, Venemaal, Rootsis on umbes 70 000. Silmade värv ja sügavus, väike kasv, tumedajuukselisus reedab nende päritolu. Üks traditsiooniline Saami küla – Sevettijärvi jääb paarikümne kilomeetri kaugusele Kotakomsiost. Soome saamlaste administratiivkeskuseks on aga Inari. Sealses Siida muuseumis esitletakse saami traditsioonilist ja nüüdisaegset kultuuri. Võimalus on tutvuda muistsete elamis- ja küttimistraditsioonidega, saamlaste käsitöödega männijuurtest, põhjapõdranahast. Pärltikandites kasutatakse enamasti punast, valget, sinist, kollast värvi. Saamlased kannavad rahvariideid vaid pidulikel puhkudel ning saami joikude oskajaid jääb üha vähemaks. Meil oli suurepärane võimalus nautida joikusid, süüa põhjapõdraliha- ning lõhesuppi, näha käsitöid ja ise mõnda lihtsamat võtet järele proovida rahvuslikul õhtul kämpingu püstkojas.

 Ühel päeval sõitsime Põhja-Norrasse fjordidele, sooja oli 20o C ümber, kuid tuul oli tugev. Ühel hetkel selgelt nähtavad mäed ja fjordid olid järgmisel hetkel paksus udus, misjärel pilt jälle selgines. Vaimustav vaadata ning talletada paberile, filmile ja mällu.

Reisil oli ainulaadne võimalus nautida ööpäevaringset päikesepaistet. Polaarpäevaga harjub ruttu ja tagasi kodus olles tunduvad pimedad ööd lausa naljakad.

Täname Tartu LV Kultuuriosakonda toetuse eest näituse korraldamisel.

 

Heljo Kaima